Hiljutine uuring näitas, et Kuu pinnal on osakesi, mis sisaldavad vedelikku.
Teadlased analüüsisid Apollo missioonide astronautide poolt toodud pinnaseproove ja leidsid, et Kuu pinnases on vedelikku hüdroksüüli kujul, edastab The Telegraph.
Vesi jõudis Kuule kõige tõenäolisemalt Päikeselt pärit päikesetuule laetud osakestest.
Viimastel aastatel on leitud, et varasemalt oletatu ei vasta selle taevakeha kohta tõele. Kaasa arvatud asjaolu, et Kuul leidub jäätunud olekus vett.
2009. aastal jõudis üks NASA satelliit Kuu kraatrisse. Selle kokkupõrke tagajärjel üles keerdunud osakestevoo uuring näitas, et seal leidus üsna suures koguses jääd. Väikeses koguses on vett ka Kuu väliskihi kivimites.
Kuigi leiud näitasid vett, ei olnud teada, kust see tulnud on.
USA Tennessee ülikooli teadlaste arvates võib Kuu pinnal olev vesi olla pärit päikesetuulest, mitte aga komeedist või kosmoseprügist.
Päikeselt liigub pidevalt laetud osakeste voog Maa ja Kuu suunas. Kui magnetväli kaitseb Maad nende eest, siis Kuul sellist kaitset ei ole.
Teadlased analüüsisid Kuu pinna näidiseid ning leiti, et neis on samasuguseid osakesi nagu päikesetuules.
Uuring näitas, et päikesetuul kandis vesiniku Kuule. Seal see puutus kokku õhuga, moodustades veega sarnase hüdroksüüli.
«Meie töö näitas, et hüdroksüül on Kuul üsna levinud. Samas ei ole tegemist jää või vedelas olekus veega, mida saaks kasutada tulevikus missioonide tarbeks,» tõdes teadlane Youxue Zhang.
Samas võib see leid tähendada, et vett leidub ka Merkuuril ning astreoididel nagu Vesta või Eros.
Venemaal asub suur põtra või kitse kujutav geoglüüf, mis on Peruu kuulsatest Nazca joontest tuhandeid aastaid vanem.
Loomakujutis asub Uurali mäestikus Põhja-Kasahstanis Zurjatkuli järve lähedal, edastab Live Science.
Google Earth satelliidipildilt on näha looma keha, nelja jalga ja kahte sarve. Varasemal pildil on ka midagi saba sarnast, kuid nüüdsel pildil on see halvemini näha.
Geoglüüfi pikkus on 275 meetrit ning see on suunaga põhja poole.
Ajalooline Google Earth pilt aastast 2007, loomakujuline geoglüüf Venemaal mis on ennustatavalt vanem kui kuulsad Nazca jooned Peruus. Täpsen info siit.
«Rohelisel murul tuleb hele ja kergelt särav geoglüüf hästi esile. Struktuurile ei ole rohi peale kasvanud,» selgitas Venemaa teaduste akadeemia ajaloo ja arheoloogia instituudi esindaja Stanislav Grigorjev.
Sellel suvel uuriti geoglüüfi lähemalt ning järeldati, et tegemist on megaliitstruktuuriga. Uuralite mäestikus asub sadu megaliitkohti. Kõige ebatavalisemad struktuurid asuvad sellest geoglüüfist 60 kilomeetri kaugusel.
Põdra geoglüüfi avastas satelliidipilte vaadates Aleksander Šestakov. Seda uuriti siis õhust. Nüüd aga tehti maapinnauuring, mis näitas, et geoglüüf on üsna keerukas. Kaevamised paljastasid, et suuremad kivid on kujutise äärtel ning väiksemad siseosas.
Väljakaevamispaigast leiti veel ka 40 kvartsiidist tööriista.
Grigorjevi sõnul pärineb geoglüüfi tegemisel kasutatud kivitöötlemise tehnoloogia 4. – 3. sajandist eKr.
Kui see aeg on õige, siis on Uuralites asuv geoglüüf vanem kui Peruu kuulsad Nazca jooned, millest kõige varajasemad on tehtud umbes 500 eKr.
Geoglüüfi tegemise ajal oli Lõuna-Uuralites vähem puid, mille tõttu sai sellise struktuuri teha.
USA tuntud neurokirurgi sõnul ei uskunud ta varem teispoolsusesse, kuid pärast kehavälist kogemust on ta veendunud, et teispoolsus on olemas.
Neurokirurg Eben Alexander haigestus 2008. aastal meningiiti ning langes seitsmeks päevaks koomasse, edastab The Telegraph.
Alexanderi sõnul lakkas tal kooma ajal töötamast osa ajust, mis kontrollib mõtlemist ja emotsioone ning ta koges midagi sellist, mis lubas tal tunda koomas olles teadvuslikkust.
Neurokirurg kirjeldab temaga toimunut raamatus «Proof of Heaven».
Alexanderi sõnul kohtus ta ilusa siniste silmadega naisega paigas, kus olid roosakasvalged pilved ning säravad olendid.
«Kas need olid linnud? Inglid? Need sõnad tulid mulle meelde alles hiljem. Tegemist oli millegi sellisega, mida ma sellel planeedil elades ei olnud kogenud. Tegemist oli mingite kõrgemate olenditega. Ka oli kuulda laulmist, mis kostus ülevalt. Heli oli lausa füüsiliselt tunda. See oli nagu vihm, kuid ei saanud märjaks,» sõnas Alexander.
Neurokirurgi sõnul oli ta varem patsientidelt kuulnud lugusid kehaväliste kogemuste kohta, kuid ta pidas neid fantaseerimiseks.
«Kui keegi, kasvõi arst oleks varem mulle midagi sellist rääkinud, oleksin olnud kindel, et ta on millegi mõju all. Kuid see juhtus minuga siis, kui ma olin koomas ning minu jaoks oli tegemist reaalsema sündmusega kui ükski teine sündmus mu elus on olnud. Kaasa arvatud minu abiellumine ja mu kahe poja sünd. Olen olnud kümme aastat neurokirurg väga mainekates meditsiiniasutustes. Olin varem veendunud, et aju on kõikvõimas, kuid nüüd olen arvamusel, et selleks on jumala ja universumi tingimusteta armastus meie vastu. Vana teooria ei pea enam paika. Minuga juhtunu hävitas selle,» lisas Alexander.
Kontoritöötaja Century City-s, Kalifornias märkas seda objekti oma 15.nda korruse aknast teisipäeval. Ning filmis seda kaameraga. (03.Okt 2012)
Mehe sõnul: "Ma olin tööl kui märkasin pilvelõhkuja 15.nda korruse aknast ilusat päikeseloojangut, see jäi suunaga läände. Märkasin objekti kui päike hakkas seda peegeldama. Alguses arvasin, et tegemist on pilvega. Siin sain aru, et sellel tundus olevat konkreetne kuju. See hõljus. Siis ma panin tähele, et seal tundus olevat mingi rada selle järel. Rada muutus aina nähtavamaks kuni objekt seal hõljus. Ma kutsusin mitmed kolleegid seda uurima. Me olime kõik kuidagi väga hämmeldunud ja sellest lummatud. Ei lahkunud seda vaatamast kuniks pidin majast lahkuma."
(Mu tõlge inglise keelest eesti keelde annab soovida, kuid sõnumi sisu on edasi antud! )
Tulnukaid pole ametlikult kunagi olemas olnud, aga lendavad taldrikud oleksid peaaegu tõeks saanud. USA rahvusarhiiv avaldas hiljuti ennenägematud skeemid ja detailid 1950. aastate sõjalisest programmist, mida nimetati Projekt 1794-ks ja mille eesmärk oli ülehelikiirusel lendava taldriku ehitamine.
Hiljuti salastatusest vabastatud materjalid näitavad, et USA õhujõududel oli leping nüüdseks tegevuse lõpetanud Kanada firmaga ennenägematu lennumasina ehitamiseks. Projekt 1794 jõudis tootearenduse esimeste etappide ja prototüübi kavandamiseni. 1956. aastast pärit memos võetakse kokku prototüübieelse katsetamise tulemused ning paljastatakse täpselt, mille arendajad lootsid luua, teatab Wired.
Lendav taldrik pidi saavutama 3-4-kordse helikiiruse, selle lennulagi pidi olema 30 000 meetrit ja maksimaalne lennuulatus umbes 1000 meremiili, selgub dokumendist.
Kui taldrik oleks plaanide järgi valmis ehitatud, oleks loodud aparaat, mis oleks lennanud Maa atmosfääris keskmise tippkiirusega ligi 4200 kilomeetrit tunnis. Taldrik pidi õhku tõusma ja maanduma vertikaalselt, kasutades reaktiivmootoreid juhtimiseks ja stabiliseerimiseks. Lennuulatus 1000 meremiili paistab teiste näitajate kõrval tagasihoidlik, kuid taldrik oleks lennanud New Yorgist Miamisse umbes 24 minutiga.
Dokument viitab ka sellele, et tootearendus paistis kulgevat paremini kui plaaniti: „Praegune konstruktsioon annab palju paremad lennuomadused kui lepinguläbirääkimiste alguses hinnati.“
Tekib küsimus – miks projekti lõpule ei viidud? Miks ei võidelda sõdades lendavatel taldrikutel? Prototüübini jõudmise kulud oleksid olnud hinnanguliselt 3 168 000 dollarit, mis on tänapäevases vääringus umbes 26,6 miljonit. See ei oleks olnud sellise arenenud tehnoloogia kohta hullumeelne hind. Teiste sama programmi raames arendatud lendavate taldrikute probleem on üsna selge. Nad ei jõudnud 30 000-meetrise lennukõrguseni, pigem 1,5-2 meetrini maapinnast, kui oli õnne, nii et sõjavägi jättis nendega tegelemise 1960. aastal sinnapaika.